 |
Selle auto
eesmärk ja ost on olnud kõige imelikumad minu autoloos. Kõik toimus kuidagi
eriti vales järjekorras ja auto sai ostetud sõna otseses mõttes alguses
lihtsalt seisma. Plaanid olid olemas, kuid ülipika aja peale ette mõeldult.
Mitmeid aastaid Eesti kiirendusvõistlusi ja eriti võistluste väikest
autoklassi jälgides ei suutnud ma kuidagi aru saada, miks inimesed ehitavad
autodel mootoreid võimsamaks ja veelkord võimsamaks, kui seda võimsust ei ole
kuidagi võimalik ära kasutada. Esivedu ja tänava- või harvemal juhul
ringrajarehv ei ole ju kiirendusraja jaoks üldse loodud. Samuti tundusid
olevat ülekanded mootorist teepinnani küllaltki teisejärgulised. Peamine oli
ikkagi mootorivõimsus. Viimasel ajal muidugi hakati ka nendele probleemidele
tähelepanu pöörama. Eriti Kristo Post ja Ardo Kalda näitasid, et ka
pisikeste mootoritega on võimalik kiiremini sõita. Aga ikkagi läks ka nendel
suur osa autode potensiaalist kummisuitsuna taeva poole.
Kogu see värk oligi ajendiks, miks tuli ette võtta väikese tagaveolise auto
otsingud. Mitte, et oleks vaja tohutult kellegile midagi tõestada. Lihtsalt
oma lõbuks ja oma teooriate kontrollimiseks. Tegelikult olin sarnaseid autosid
ka varem vaadanud, näiteks lühikest aega omatud
Ford Taunus, kuid plaanid
muutuvad ju nii kiiresti, et ise ka ei jõua nendega sammu pidada. Aga nii
ähmaselt ja kaugele ette planeerida ei ole mul veel ühegi autoga õnnestunud.
Liiatigi, kui autot üldsegi veel pole.
Mingil suvalisel ajahetkel 2004.a. suvel sai täitsa igavuse peletamiseks
kuulutustelehti sirvitud ja kõige juhuslikumalt müüdi seal Opeli
C20XE
mootorit, mis laiemale rahvale on tuntud, kui GSI mootor, vähemalt mina
teadsin seda kunagi sellise nime all. Vanast ajast olin selle mootori kohta
natuke uurinud ja teoorias eriti võõras ta mulle ei olnud. Mitte mingit
kindlat plaani omamata sai müüjale helistatud ja asja kohta uuritud. Midagi
tarka teada ei saanudki, töötava auto pealt maha keeratud, kõikide juhtmete ja
aju ja muude vidinatega täismäng. Mida siin ikka rohkem öelda on. Tartusse ja
10000.- raha ning mootor vahetas omanikku.
Väga lahe. Mootor sõbrale kuuri alla seisma. Nüüd ju vaja sinna ümber midagi
vaadata. Kunagi vaatamas käidud ja kiibitsetud korralikult remonditud sinine
MK1 Escort käis küll peast läbi, kuid tahtsin ikkagi mootori ja auto ühe
marginime juurde jätta. Kuskil samal ajal müüdi ühte helekollast vanemat
Rekordit, või oli see Ascona, ei mäleta täpselt. Seda vaatamas ei käinud, kuna
tundus minu eesmärkideks natuke suurepoolne. Hoopis sai vaadatud Kadett C
poole, mis oma tagaveo ja ~850kg kaalu juures oli täitsa õiget masti toorik.
Selline auto oli ka sobivasti müügis olnud juba päris pikka aega.
 Edasi käis asi kiiresti. Müüjale helistatud, auto Tartus üle vaadatud ja
kaubas kokku lepitud. Müüja tõi auto 15000.- krooni eest Tallinnasse ära ka.
Vist oli selline summa, täpselt enam ei mäleta. ARKis regamine ja oligi kõik.
Auto ise on 1978.a. kupee, 4 käiguline manuaalkast, tühimass vaid 795kg.
Saksakeelsetel lehtedel tuntud kui Limo, kuna Coupe on originaalis fastback GT
mudel.
Autol oli karpaga väike probleem, tühikäigult põrandasse tallates ei saanud
kohe kütet kätte ja kippus selle tõttu aegajalt välja surema. Kui aga väheke
pöördesse läks, siis probleemid kadusid. Samuti ei olnud üldse probleeme sõidu
ajal, kui käik sees ja vedu taga. Aga ega see mind nagunii ei kõigutanud,
plaanid olid ju hoopis muud.
 Kere
oli
remonditud ja värvitud täitsa hästi. Midagi eelmine omanik ei varjanud.
Kõik tehtud ja tegemata kohad olid ilusti näha. Mõningad pildid eelmise
omaniku tegemistest enne, kui auto müüki tuli.
Algseis,
keretööd,
värvikambrist
ja peaaegu
valmis auto.
Siinkohal tänud Silverile (RZ), kes auto minu jaoks niimodi valmis viitsis
ehitada.
Lisadena võib kirja panna paksu heleda
nahkkattega sportrooli, mullitava toonklaasi, tagaistmel sebramustriga
istmekatted. Veel tuleb mainida, et armatuuris lausa tahhomeeter olemas,
esiistmeteks Honda sportlikud istmed
ja veereb auto 15" kärgvaluvelgedel. Kaasa sai ka paar kastitäit pudipadi ja mõned plekkveljed.
Kapoti all laiutas suur tühjus. Just nimelt, isegi sellise pisikese auto
mootoriruum võib suur tunduda, kui sinna on installitud 1.2l karpamootor.
Võimsust näitab paber 44kw. Väljalaskekollektor on originaal, kuid pükstest
tahapoole jookseb vähemalt 2.5" läbimõõduga toru. Müriseb küll, kuid mitte
häirivalt.
See oli auto ja mootori koha pealt kõik, kuid minu plaanid läksid veel edasi. Jube olulised olid ju ka kiirendusrehvid. Mis
sest, et auto rajale pääseb alles ähmases tulevikus. Sai ~8000.- krooniga
24.5/8.0-15 ET
Drag radialid garaaži seisma ostetud. Tegelikult ega nad väga kogu aeg seal
seisagi. Tuttavad aegajalt
neid kiirenduse jaoks alla on kruvinud. Sümboolse
tasu eest muidugi.
 Nüüd oli lõpuks esialgne eesmärk täidetud ja auto hakkas oma plaanitud
tulevikku ootama. Et tuleviku ootamine autol väga igavaks ja üksluiseks ei
läheks, sõitis temaga vahepeal mu tüdruksõber. Või pigem sõber tüdruk, kuidas
keegi aru tahab saada. Kokkuvõttes, umbes kaks kuud naisterahva hella kätt ja
teie auto on hoopis teine, kui alguses. Üritan järgida kronoloogiat. Esmalt
selle kahe kuu jooksul lõpetas töötamise soenduse ventilaator. Seejärel täitsa
kogemata läks esivelg kõveraks. Järgmisena ei liikunud enam kojamehed. Viimase
asjana ei töötanud mootor enam tühikäigul üldse. Kõige tipuks tuli kogu aeg
kuskilt eest vihmavett salongi. Edaspidi üritan järgida põhimõtet, et autosid
ja naisi sõpradega ei jagata.
Tehtud:
-
2004.
august, väikest kruttimist vajas üks šarniir, mis kunagi tagurpidi alla oli
keeratud. Nõks haamritööd ja
teistpidi ta oligi. Sai ka kokkujooks paika
pandud ning rool otseks sätitud.
-
2004.
august, lahti võetud salongi soenduse süsteem. Sinna kere ja soenduse katte
vahele oli väga vähe tihendusmaterjali ära eksinud. Samuti olid mõningad
lahtised trossi/voolikuaugud kapoti all, milledest rõõmsalt vihmavett
salongi nirises. Tuubitäis silikooni aitas ja vesi enam salongi ei tikkunud.
-
2004.
oktoober, karpa pooleldi lahti kistud ja vähe puhastatud. Selle protsessi
käigus sai moditud ka natuke kiirenduspumpa, et tallates tuleks vähe suurem
benashot peale. Sai paremaks küll. Kuid arusaamatul kombel ikkagi ei
tööta asi tühikäigul.
-
2004.
oktoober, auto talvekorterisse. Igasuguste muruniidukite, jalgrataste ja
muude lisadega mahtus auto napilt garaaži. Sellises olukorras jääb
talvel ehitamine küll ära.
-
2005. mai,
lehed lähevad roheliseks, päike paistab ja hull tahtmine on kruvisid
keerata. Garaažist igasugune segav kraam kuuri alla ja igale poole mujale,
kuhu mahtus. Karpa maha, pulkadeks ja puhtaks. Karpa kokku tagasi, auto
peale ja... Sama jama, mis sügisel. No mis värk on? Mootor tööle ja kruvisid
keerama. Kogemata keerasin ka ühte düüsi natuke lahtipoole auto töötamise
ajal ja kõik läks iseenesest korda. Lahe. Keerasin düüsi välja ja tükk aega
jebisin sellega. Ei saanud aru, mismoodi see konkreetne düüsijubin töötama peaks.
Lõpuks, peale valgustatuse saabumist torkisin vajalikud augud nõela ja
traadiniidiga puhtaks ja auto töötas nagu peab.
-
2005. mai,
lihtsalt huvi pärast kruvisin põhja küljest lahti kõrvalistuja istme.
Siinkohal tuleb lahti seletada, et eelmine omanik, vist suures
sõitmahakkamise ootuses oli esiistmed kiiruga tikkpoltidega auto põhja külge
kruttinud. Ja istmete asukoha mõõdu oli targasti võtnud niimodi, et ka
tagumistel istmetel istujad ei peaks eriti ruumiga koonerdama. Selle
tulemusena on väikses autos esiistmed nii ette sattunud, et ka naisterahvas
ei saaks vist normaalselt rooli taga istuda. Ühesõnaga tahtsin vaadata,
mismoodi need istmed seal põhja küljes on ja äkki saab midagi parandada
selle istumise koha pealt. Aga kahjuks, peale igatpidi proovimist ja
mõõtmist selgus, et ilma keevituseta või põhja lisaks augustamata ikka
hakkama ei saa. Kruvisin selle karpraua/puuklotsi/tikkpoldi nikerduse praegu
põhja külge tagasi.
-
2005. mai,
ei saa ju enne teist mootorit autole peale aretama hakata, kui vana veel
sõidukorras on. Vaja siis mootorit natuke abistada selles mittesõidukorra
suunas. Sai garaaži kogunenud koli vahelt välja otsitud nitrosüsteem ja
peale paaripäevast nikerdamist oligi Kadetil võimalus nupust 60hp lisaks
saada. Eesmärk oli saada asi toimima OMC lõppkiirusvõistluseks, kuid 2 päeva
enne võistlusi ostetud kasutatud bensiinipump andis katsetuste käigus saba.
Romula vahetas pumba 1 päev enne võistlusi välja, kuid seegi pump töötas
vaid paar minutit. Võistluspäeva hommikul sai sebitud ka kolmas pump, kuid
kahjuks ei jõudnud õigel ajal võistluspaika ja jäigi võistlusel osalemata.
See-eest sai nähtud Soomemaa sõiduriista
efektset suitsupahvakut. Ja tagasiteel ühte
seletamatut nähtust.
(~400.- voolikute ja vahetükkide eest, 800.- pumba eest ja 400.- pumba
teistkordse vahetuse eest, kuna ei usutud, et täitsa iseseisvalt 2 pumpa
järjest tuksi lähevad)
-
2005. mai,
oli ikkagi vaja see mootor ju loojakarja saata. Peale OMC'd sai Piibe
lennuväljal masinat nitro tarvis ümber seadistatud. Järgnevalt mõned kaadrid
sellest:
-
Kas
see on tõesti
Opeli ärandamine? Eiei, lihtsalt väike
segadus solenoidide avanemisega.
-
Kuskil
ma
seda
radikat ju nägin!? Või
teise nurga alt vaadates käis äge
bensiinipumba elektrivõrgutamine.
-
Külge tuli
kruvida eelnevalt valmis viilitud
kanalisatsioonitoru tükike nitrodüüside ja pihustiga.
-
Siit
pisikesest
august tulebki see jube lisajõud.
-
Ja
see
on täitsa tavaline lisabensiinipaak. Ei tahtnud hakata
originaalsüsteemist bensiini ära imema, seega tuligi tekitada selline
aretus. Pange tähele hästi kavalat rõhuregulaatorit kahe plekkplaadi ja
kruvikeste esituses.
-
Ka
bensiinirõhu näidik oli installitud, kuid elektriskeemi kadumise tõttu
ei saanudki seda õigetpidi tööle. Tagasihoidliku 60hp'se shoti jaoks
kannatas ka tunde järgi rõhku reguleerida, nagunii oli bensiinidüüs
liiga suur.
-
Turvalisus
peab olema tasemel. Paistab ka punane nitrolüliti, mis osavalt vitstega
rooli külge on pigistatud.
-
Paljudest jupikestest sai välja valitud üks
aeglasem
ja üks
kiirem
sõidulõik. Minekul pildi peal väga vahet ei tee, kuid tegelikkuses
hüppas auto täitsa reipalt edasi. Hääle järgi saab täitsa hästi aru, mis
hetkel nuppu torgitakse.
-
Kogu
see kupatus lõppes kodu juures, kui oli hädasti vaja proovida 80hp'st
nitrolaksu. Kuna selle setupiga olid mõlemad düüsid õiges mõõdus, siis
liigrikas segu enam mootorit ei päästnud. Sinna nahka läksid osaliselt
kolvirõngad ja kapotialune sai väga õliseks. Kahjuks sellest pilte pole,
kuid minu päev oli igatahes kirjas.
-
2005.
juuni, käis aktiivne garaažikoha otsimine. Vajalik oli kanal, mida mul endal
kodugaraažis ei olnud. Sai sõpradelt uuritud ja kohalgi käidud, kuid kuidagi
ei leidnud rahuldavaid tingimusi. Lõpuks meenus tädi, kellel oli Mustamäel
seismas tühi garaažiboks. Noh teate küll neid tavalisi ridagaraaže milliseid
Mustamägi täis on. Lahke tädi oli igatpidi nõus garaaži laenama ning nii ma
tossutasingi Kadetiga platsi. Justnimelt tossutasin, sest ühel silindril ei
olnud enam kolvirõngaid ja surve oli karteris ja igast mootori praost ja
august pressis õli välja. Tädi veel vaatas, et jube loks masin, mida ma sest
üldse ostsin omale. Ah, mida need naised ka autodest teavad.
-
2005.
juuni, paar tundi garaažis möllatud ja kõik juhtmed ja vollad mootori
küljest lahti krutitud. Samuti sai eemaldatud kardaan, summuti,
käigukast
ja kasti ja mootori tööd reguleerivad trossid ning igasugused muud segavad
jubinad. Mootorist tilgutasin välja enamus vedelikke. Muide käigukastiga oli
igavene tegemine. Ära tuli küll korralikult, kuid põhja alt kätte saada oli
keeruline. Nimelt käigukang, mis muidu iga kord, kui tagumist käiku tahtsid
sisse panna, küljest ära kippus tulema, oli nüüd nõuks võtnud iga hinna eest küljes
püsida. Katsu sa siis normaalselt seda harali kobakat auto põhja alt välja
sõidutada.
-
2005.
juuni, järgmisel päeval üritasin saada kedagi appi mootorit maha tõstma,
kuid nagu kiuste olid kõik potensiaalsed jõujuurikad mingite muude asjadega
kinni. Kärsitu nagu ma olen, pehmendasin auto esiotsa mitme vammusega ja
kaksiratsi kapoti all seistes õnnestus
mootor põrandale veeretada. Selle tegevuse käigus lahkus mootorist
ülejäänud paar liitrit tosooli. Ilma mootorita paistab
kapoti all päris palju ruumi
olevat.
Sellisesse seisu see projekt jäigi. Alguses oli liiga ilus ilm ehitamiseks, siis
oli liiga kole ilm ehitamiseks. Siis ei olnud aega ja pärast ei olnud viitsimist
jne. Talveks tuli auto kodugaraaži vedada ja sinna ta jäi. Vahepeal sai 110kw mootor maha
müüdud, kuna netis kaevates tundus järjest rohkem, et lihtsalt mootori ja ajuga
väga seda swapi ära ei tee ning mis see mootor niisama ikka vedeleb ja
vananeb/odavneb. Korralikuks tegemiseks oleks vaja vähemalt esimest poolt
autost. Siis saaks kõik vajalikud jupid kohe üle tõsta ja tööle panna. Üks
süüdlane Kadeti garaažipõlves oli muidugi
Camaro, millega samuti täitsa
edukalt kiirendusrajal võis käia. Ka kiirendusrehvid leidsid kasutust.
- 2006 detsember, osteti ja viidi auto uude kodusse ära. Tulid mehed
Tartu kandist ja ilma pikema jututa tõsteti Kadett treilerile ja
sõideti lõuna poole tagasi. Töö kiire ja korralik.
|
 |