 |
Nonii.
Nissan veel müümata kuid sügelen juba uue auto järele. Otsin niikaua, kuni leian eluaegse variandi, mida
ei pea järgmine kevad igavusest maha müüma.
Jubedalt palju masinaid sai
läbi hekseldatud netis. Uuritud nende heade ja halbade külgede kohta. Austriast,
Saksast, Rootsist netti uuritud ja kuulutusi otsitud. Üle vaadatud Eestis müüdav
Thunderbird, millel "väheke" järele aidatud 5.0L mootor ja 315hp. Hind tundus
kere ja sisu seisukorda vaadates kallivõitu. Peaaegu, et ostetud juba diisel Lincoln Mark VII, kuid kahjuks
või õnneks onu oli juba müümisplaani maha matnud.
Jõudis siis järg suurte
kandiliste USA politseiautodeni. Chevrolet Capricet Eestis müügis polnud,
kuid olid 2 diisel Oldsmobile Delta 88't, mis on praktiliselt
sama auto. Tallinnas pakutaval hind väga kõrge ja seisukord ei olnud hinnale kohane.
Alguses arvas omanik, et üldse ei tingi, kuna suvel ta selle auto eest palju
rohkem raha saab. Hiljem helistas tagasi ja pakkus tingimisvõimalust, kuid
mitte piisavalt. Kesk-Eestis pakutaval hind normaalsem, kuid kauba jätsin kohe katki
auto esiosa pärast, mis oli Buick LeSabre oma ja minu silm neid 2 autot
omavahel korralikult kokku ei osanud panna.
Nojah, mis siis edasi? Uurisin igaltpoolt Eestist, kas keegi müüb oma suurt
usakat, vastus tuli ainult 1 ja seegi eitav. Samas sealtsamast soovitati asja
Soomest uurida. Põlgasin selle variandi alguses ära, kuid vähe arvutades ja
kuulutusi kaedes leidsin, et polegi nii halb äri (aitäh AjuVandile soovituse
eest). Mitu aega siis Soome netisaitidel kolatud ja müügikuulutustes surfatud
ning Soome Kuldset Börssi kirutud tasulise kuulutustevaatamise pärast. Lõpuks
avastus, et Soome Börss ju Eestis putkadest saadaval, JEEE!
Ega sealgi see asi nii roosiline
polnud. Suurem jagu müüdavast valikust olid STW'd, mida ei tahtnud. Ja sedaan
Caprice tundus olevat Soomes minev kaup, mitmed vennad kellele helistasin
olid juba oma autod maha müünud. Lõpuks 3 kuulutust leitud, mida vaadata
tasuks. Laevapiletid broneeritud ja minek kindel.
Minekupäeva oodates müüdi üks
Caprice kolmest juba maha. No on jama. Arvasin, et ka 2 autot on vaatamist
väärt. Vahepeal tuli veel mingi e-mail kuulutuse peale, mille ma mingil hetkel
Keltaisesse Pörssi olin riputanud. Noh 3 on ikka parem kui 2, võtsin sellegi
auto vaatamise reisikavasse.
Eestist minek oli üle noatera.
Tööpäeva lõpp, ummikud linnas, närvid läbi jne. Õnneks jõudsime laeva ja jäi
veel aega ülegi. Soomes kohe Turku poole ajama, et seal ööd olla, masinat
kaeda ja edasi põrutada.
Turkus meeldiv üllatus. Auto täitsa kobe, must värv, must vinüülkatus, roostet
minimaalselt, pagasnikusse
mahub mitu laipa, kroomliistud, kroomstanged, kroom... kroom...
Aus ameeriklane, 4x
elektriaknad, elektriline juhiiste, kesklukk, konditsioneer, cruise control,
kõik toimib. Originaal Quadro-Jet õnnetu elektrikarpa
vahetatud
elektrilise tooreklapiga Carteri
AFB vastu.
Mootor samuti vahetatud, ei
osanud kohe vaadata, mis
mootor
peal istub. Kolinaid alt mitte mingisuguseid, salong aga nagiseb hirmsasti.
Järgmine hommik järgmist
autot vaatama, mis asus 100km kaugusel. Teine auto helepruun, pleekinud, üsna
palju roostes ja kroomliistud kõverad/puudu, seest oli muidugi üle prahi, kõik
terve ja sile. Kuidas küll sellised asjad juhtuvad, nokk kinni - saba lahti.
Üks auto väljast ilus, teine seest. Väheke otsustamist ja arutamist ning
uuesti Turku poole ajama - seest ikkagi odavam teha, kui väljast. Kolmandat
autot vaatama ei jõudnudki ja eelinfo põhjal ei olnud ka erilist vajadust, nii
ehk naa oleks must Caprice parem olnud.
   Omanikuga väheke räägitud,
hinnast alla ei saanud, kuid 100l bensiinipaagi sai pilgeni täis küll, asi
seegi. Onu ei teadnud, nagu ka minagi eriti auto müügi kohta välisriiki.
Õnneks oli tal üsna tark sõber, kes telefoni teel lahkesti abistas. Kaup koos
ja Caprice minu õnneliku istmiku all Helsinki poole tagasi liikuma hakkaski.
Helsinkis õnnestus meil üsna ära eksida, kuna kahepoolsest kaardist oli meil
kaasas ainult 1 pool. Õnneks on Soomes teeviitadega vähe parem seis, kui
Poolas ja jõudsime üsna napilt sadamasse. Tollist mindi läbi nii kiiresti, et
tolm taga, sai vaid numbrid autol küljest kruvitud ja tolliputka letile
visatud.
Ega
sellega veel viperused ei lõppenud.
Eestis laevalt maha sõites arvas piirivalvur, et ilma numbriteta autod ikka
üle piiri omal jalal ei lähe. Ei julgenud talle mingit kägu kah ajama hakata.
Ajasime auto traataia juurde seisma ja jalutasime käed taskus üle piiri.
Põrutasime
esmaspäeva hommikul sadamasse, tellisime treileri ja saimegi üle piiri. Tollis
täitsin mingi paberi, deklaratsiooni vms. Selle paberiga kihutasime ARK’i
regamiseelsesse ülevaatusesse. Kuna autol olid kõik tuled ja klaasid
Euromärgistusega, siis probleeme ei mingisuguseid, nagu Euroopa autot oleks
kontrollitud. Ülevaatuselt jälle paber ja tagasi sadamasse, tolli. Seal 1h
ootamist mingi 2 inimese taga ning 5 minutiga olid paberid korras ja toll
makstud. Tollist tõend, jällegi ARK’i jaoks, et kõik on OK. Tagasi ARK’i.
Sealt juba pass ja numbrid autole ja valmis oligi. Kogu protsess võttis 5…6
tundi.
     
Õhtul tuli
tuhin peale ja sõitsin autoga veel ülevaatusele ning läksin sealt ka läbi ilma
suuremate probleemideta. Viga oli ainult seisupiduris, mille üks pool ei
töötanud ja mille koha pealt pigistati silm kinni. Muu oli, kui mitte tip-top,
siis vähemalt lubatud piirides.
Pass: Chevrolet Caprice Classic, 1985.a, sedaan, must,
305cid(5.0l), bensiin,
120kw, käigukast TH700, tühimass 1740kg, 5350x1910x1450
mm, tagasillavedu, Istekohti: 3+3
Lisadeks on automaatkäigukast, püsikiiruse hoidja, 4x elektriaknad,
reguleeritav rool, elektriline juhiiste, konditsioneer, tagaakna soendus.
Tehtud:
-
2003 märts, Gemini signalisatsioon (sõber pani + 1800.-).
-
2003 märts, käigukangi asendi näidik korda. Näidik ise PRND21, kuid kastil
käigud hoopis PRND321 (või PRN(od)D21). Ei häiri, nagunii ei kasuta kahte
esimest käiku eriti. Samuti käigukangi hoovale uute pukside paigaldamine loksu
kõrvaldamiseks. (sõber tegi, maksmine natuuras, vist)
-
2003 aprill, Haynesi manuaal remondi hõlbustamiseks. (Top Parts, ~500.-)
-
2003 aprill, armatuur laiali ja väike naginate vaigistamine ning
kelladepaneeli korrastamine. Kõik pirnid sai tööle, kell hakkas aega näitama,
tripmeter (odomeetri juures see näidik, mida saab nullida, ei tea õiget nime)
hakkas tööle. Armatuur sai ühelt poolt vähe allapoole nihutatud,
tundub täitsa
sirge nüüd. (sõber, tasu natuuras)
-
2003 aprill, helistas see vend, kes Tallinnas hingehinna eest oma Olds Delta
88't müütas ja arvas, et ta ei viitsigi suve oodata ja oma masinat palju
kõrgema hinnaga maha müüa. Tema pakuks seda hoopis mulle ja laseks isegi hinda
veelgi alla. Avaldasin kahetsust, et ei saa osta, kuna sain umbes samas korras
masina Soomest kolmandiku võrra odavamalt kätte koos kõigi toomiskuludega.
Pakun, et kutt läks ennast üles pooma näiteks.
-
2003 aprill, juhiiste laiali. Üks hoob, mis istet üles-alla liigutab on
pooleks. Jupp plekki ja neete ning iste seisab jälle korralikult paigal.
(jälle sõber, mina natuuras enam ei taha maksta)
-
2003 aprill, uste kinnitõmbamiseks mõeldud käepidemed tagurpidi keeratud,
alumine terve pool tuli ülespoole ja käepidemed tunduvad täitsa uuelaadsed.
(sõber ja natuura)
-
2003 aprill, kõik
tuled said põlema. Tagumised gabariidid külgedel, mis olid
Soome seadusi järgides mustaks värvimisega peidetud sai puhtaks tehtud ja
esimestele suundadele ning lisatuledele sai uued pirnid sisse ja pesad
korrastatud. Enne nagu ei pannudki tähele, kuid nüüd on küll näha, et tegu
ikka ehtsa USA autoga. (sõber, natuura)
-
2003 aprill, juhiiste vinklisse. Ei libise enam maha. Vasakut esinurka sai
istme polstri vajumise kompensatsiooniks natuke ülespoole nihutatud. (sõber,
natuuras enam ei taha võtta)
-
2003 aprill, toonklaas tagaakendele. Esimene mõte tumedusprotsentidest tuli
maha matta, kuna ei olnud selliseid numbreid ja kõige heledam kile oli 70%
läbilaskvusega. Kui liita sinna klaasi loomulik toon, oleks esimesed
ukseklassid liiga tumedaks läinud. Jätsin esimesed kiled panemata. Tagaustele
sai 20% kiled, mille valisin näidiseid vaadates. Tahtsin samasugust ka
tagaklaasile, kuid kiletaja oli juba valmis lõiganud tagumise klaasi jaoks 5%
läbilaskvusega kile. Kokkuvõttes sigailus. (sõbra kaudu, ~1000.-)
-
2003 aprill, alla American Racing kroomveljed suvekummidega. Ostes autoga
kaasa tulnud suvekad 235/75 R15 osutusid liiga kõrgeteks, hakkasid
esikoobastes igale poole vastu käima. Sai vaadatud vähe teise mõõduga rehvid,
255/60 R15. Välimus muutus palju paremaks. Must auto, tumedad klaasid,
läikivad veljed, madalad rehvid, tõsine
bäädäss. (veljed + rehvid ~12000.-,
mis jällegi sõber natuura eest alla pani, raha ta ei taha, midagi pole teha
noh)
-
2003 aprill, Peebu soovitusel tagumiste rattakoopa äärte väike modimine, et ka suuremaid mehi
saaks tagarehve vahetamata valutult vedada. Ise mõtlesin juba vedrude
vahetusele, kuid see on isegi parem, säilib auto madal profiil. Keegi ju ei
tea, et vedrud lihtsalt väsinud on. (sõber toksis natuura eest)
-
2003 mai, karburaatoriga reguleerimisse. Remomees ei andnud palju lootust,
kuid arvas, et proovib. Proovis, kuid midagi ei muutunud. (200.-)
-
2003 mai, kontakteerutud mitmete remondikohtadega ja karburaatorigurudega,
keegi ei taha asja ette võtta.
-
2003 mai, küünlad vahetatud. (650.-)
-
2003 mai, vahepeal isekeskis karburaatoriga müratud. Sõber keeras CO ~3 pealt
1,5 peale, äkki saab benakulu vähemaks.
Karpa pulkadeks ja puhastatud. Ujukid paika. Nõelavedrudel värvijäänus oranz,
sama kirjutab ka õpetus. Kõik tihendid ja muud värgid silma järgi ok. Igatpidi
proovitud ja tuuritatud. Kui kasutada poolt gaasi, asi ok, kiirendab nagu peab
(avanevad ainult primary klapid). Täisgaasi laksates avanevad ka secondary
klapid ja siis ongi puuks, tundub niimodi, et klapid on küll lahti aga vaakum
veel nii võimas ei ole, et tiriks bena peale. Nagu oleks secondary benapump
inseneridel kahesilma vahele jäänud...
-
2003 mai, sõber kuskilt tellis ussi pea kujulised lukunupud ustele ja
samasugused
ventiilikorgid (ja mina mõtlesin, et mina olen autopede).
-
2003 mai, karburaatorit veel piinatud ja testitud foorumikaaslaselt laenuks
saadud kiti abil (tänud margus61) ning hetkel järelduseks, et liiga lahja
segu cruise ajal. Kuna omal karpa tuning-kitist läheb vaja vaid paari
vidinat ei hakanud seda endale tellima, Top-partsi remondikoht lahkelt
tellis selle hoopis omale. Saab kruttida mulle vajalikud düüsid/nõelad külge
ja ülejäänud kraam jääb neile. Rahaline kokkuhoid mulle - mõningane karpa
reguleerimise kraam neile.
-
2003 juuni, jällegi sõbra kraesse ajan koledat häält tegevate
signaalipasunate
paigaldamise. Ei mäletagi, mis häält signaal originaalis tegi, kuid nüüd
kukuvad teed ületavad vanainimesed kindlasti istuli (tasuda tuleb natuuras).
-
2003 juuni, sõbral vedeles kasutuna vanem Pioneer makk.
Sättis selle siis sisse. Ikka natuke parem, kui mingit igivana krappi
kuulata. Tal üldse igasuguseid asju vedeleb. Tänu sellele sai autosse ka
hands-free
süsteemi 5110, 6110 jne mobiilidele. Endal küll teist tüüpi telefon,
kuid sõber kasutab hands-freed nagu vana mees.
-
2003 juuni, karburaatori kitti pole ikka veel kohale tulnud. Vahepeal
amortide ja rooliotste vahetus. Koos sellega ka esisilla
reguleerimine. Sõita palju stabiilsem, ei viska aukudes hüpeldes teelt
minema ja rooliloks kadus peaaegu täielikult. Amortideks läksid
ette ja
taha Koni
gaasid,
mis on mõistagi vajaduse korral reguleeritavad. (jupid, ~3800 ja töö tuleb jällegi muudmoodi tasuda).
-
2003 juuli, oli plaan tekitada fake dual-exhaust ja jätta alles kogupikkuses
praegune korralik summuti ning lüüa toru kaheks alles peale tagasilda. Sõber
nii ei arvanud ja ajas toru laiali juba tagaistmete all, peale viimast
pütti. Peaaegu X-tüüpi väljalase, olgugi, et iks on keskelt päris pikalt
koos. Boonusena tuli juurde veel ilusam hääl, kui ennem. Läikivad
roostevabad torud näevad välja hulga
kenamad, kui endine pisike roostes junn. (tasu
mõistagi natuuras)
-
2003 august, rooli juurest hakkas suitsu tulema. Rool küljest ära ja uurima.
Suunatulede kaval lülitusmehhanism oli ühe plastmassjunni võrra väiksemaks
jäänud, mille tulemusena mingid kontaktid aegajalt lühisesse jooksid. Väheke
liimi, tilluke joonlauatükk ja sõbra hellad käed ning sai parem, kui enne.
Huvitav oli veel see, et manual andis rooli lahtivõtmiseks 2 varianti,
70-72.a. Caprice ja 73.a. ülespoole Caprice versiooni. Ja siis räägitakse,
et inglased on konservatiivsed... (tasumisega vaatame)
-
2003 september, üle pika aja TopPartsi helistatud ja karpakiti kohta
küsitud. Asi oli kohal. Sai kohe neile ka remosse sõidetud. Tellitud oli
kahjuks ainult düüsikit, mitte koos nõeltega tuning-kit. Ja õnnetuseks nende
düüside keermed sellele karpale ei istunud niiet karpa probleem jääb ikka
üles.
-
2003 september, auto läks talvekorterisse plaaniga seda vaikselt lahti võtma
ja korrastama hakata, kuid vahepeal tuli kahjuks või õnneks peale
Nissani
ehitamise tuhin ja Caprice peab ka järgmise suve veel samas kuues vastu
pidama.
-
2004 mai, auto garaažist välja aetud. Tarvis oli ainult akule väike lisavool
taha surada ja asi käis nagu mullu. Aku oli talvega ennast ära suretanud ja
üldse ei pidanud voolu sees. Mis muud, kui uus aku. (~500.-)
-
2004 juuni, teisele katsele karpakiti asjus. Nüüd juba põhimõtte pärast ei
lähe mujale, vaatab, kui kaua sellel aastal aega läheb selle toomisega.
Tellisin ka kolisevatele piduriklotsidele vajalikud kummirõngakesed,
milledest üks pool tuli nädalaga ja teine pool tuli uuesti tellida ning tuli
jälle nädalaga. Igatahes pidurid, mis kolinat tegid sai vaikseks. (~250.-)
-
2004 juuli, peale Saarema reisikest arvas salongi ventilaator, et üldse enam
ei taha töötada. Asi lahti kakutud ja avastatud, et ühelt poolt on täitsa
ära kulunud pronkslaager. Sõbra juurde muret kurtma ja tagasi uue puksiga.
Probleemiks jääb aga ikka väike vibra ventilaatoris. Kui juba kord lahti
käinud on, siis balanseerida seda keeruline. Surina vähendamiseks
ventilaatori korpuse ja auto kere vahele ~10mm jämedune kummivoolik
tihenduseks ja ventikas töötab jälle. (pronkspuksi eest tuleb vist jälle
sõpra silitada)
-
2004 juuli, juhiistme liigutamismehhanismil tuli küljest üks stopperpolt.
Autosse sisenedes ja sealt väljudes iste imelikult kõigub. Asja
parandamiseks tuleb iste maha kruttida mingi hetk. Ei ole väga kerge
ettevõtmine, iste nimelt oma 40k kaalub ja ka väga väike ei ole.
-
2004 juuli, käimakasti tuli sisse imelik värin. Arvasin, et õli vähe,
kallasin juurde. Värin jäi ainult 4. käigul kiirendades. Läks mööda paar
päeva, kui lihtsalt heast peast normaalsel sõidul kadusid ära kõik käigud.
Edasi liikus ainult teosammul ja tõsiselt piitsa andes. Normaalne värk. Auto
seisma ja remondivõimalusi otsima.
-
2004 august, auto pukseeritud remondikohta, kust arvati, et kastis mingi
metallikraam sees ja remont ~12000 või rohkem läheb. Jube kallis. Otsisin
natuke ja ostsin th350 kasti koos turbiiniga 4000.- krooni eest. Õige
pikkusega kardaani saamisega oli igavene jama. Jõudsin mitu korda ümber
otsustada, et kas teha vanale kastile remonti või panna ostetud kast alla.
Ostetud kastil loomulikult igasugused augud ja värgid olid teise mõõduga ja
teises kohas, niiet oleks väga palju ümber pidanud tegema. Saatsin juba
isegi oma kardaani pikendamisse, kui remondimees arvas, et teeb kasti 8000.-
eest ära. No OLGU. Umbes sellise raha eest saaks ka korraliku th700 kasti,
niiet teeb ära. TH350 koos turbiiniga läheb müüki.(kokku ikkagi hetkel
12000.-)
-
2004 september, auto sai müüdud koos naha ja karvadega. Uueks hobiautoks sai tegelikult juba suvel
soetatud
Opel Kadett
aga see on juba järgmine lugu.
|
 |